Omakäeline versus e-allkiri

Elektrooniliste teadete, eelkõige e-kirjade levikuga, tekkis praktiline vajadus siduda konkreetne teade konkreetse saatjaga. Möönda tuleb, et e-kirja lõppu trükitud nime tuleb samuti käsitleda elektroonilise allkirjana, kuna elektroonilised andmed on elektrooniliselt seotud konkreetse isikuga. E-post on suurepärane teadete vahetamise süsteem, kuna tegu on kiire, odava ning kättesaadava teenusega. Samas ei ole e-kiri reeglina turvaline. Puudub indikaator, mis suudaks turvaliselt ning üheselt identifitseerida e-kirja saatjat. E-allkiri peab tagama, et kolmandad isikud saaksid teada, kes on tahteavalduse allkirjastaja. Kui e-allkiri on antud kvalifitseeritud sertifikaadiga, siis on seadusandja tahe, et nimetatud allkiri oleks igal juhul õiguslikult samasuguse tähendusega nagu käsikirjaline allkiri, kui tehingu olemusest ei tulene muid tingimusi.

Elektroonilise allkirjastamise seaduse vajadus ja e-ID

E-allkirja näol oleks tegemist lihtsalt ühe e-lahendusega, kui seadusandja ei oleks loonud õiguslikku keskkonda. Poliitiline tahe väljendub vastavasisulises õigusaktis, mis sätestab, millistele tingimustele vastav e-allkiri on aktsepteeritav elektroonilise vormi kinnitusena. Siinjuures on mõistlik märkida, et õigusaktis ei reguleerita detailse täpsusega e-allkirja tehnilisi küsimusi, mis seoses tehnoloogia ülikiire arenguga oleksid vananenud juba enne jõustumist. eIDAS määrus (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 910/2014 e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul) toetab tehnoloogia neutraalsuse põhimõtet. See tähendab, et iga tehnoloogiline lahendus võib olla võrdne omakäelise allkirjaga, kui ta vastab seadusandja tahtele, milline üks elektroonilist vormi kinnitav allkiri olema peab.

E-allkirjastamise põhieesmärk on tagada, et kolmandad isikud teaksid kindlalt, kes on tahteavalduse tegija. Seega on vaja e-ID-d, mis võimaldab tuvastada allkirjastaja isikut. Täiustatud e-allkiri peab olema seotud ainuüksi allkirja andjaga ning allkirja abil peab olema võimalk allkirja andja tuvastada. Praktikas ei tähenda see aga kaljukindlalt, et e-allkiri on antud selle isiku poolt, keda vastavalt allkirja andmetele võib allkirja andjaks pidada. Kui isikule saab teatavaks, et tema e-ID ja allkirjastamise vahendeid on kolmandate isikute poolt väärkasutatud, siis tuleb sellele viivitamatult reageerida. Mida kiiremini asjakohaseid asutusi või võimalikku tehingupooli teavitatakse, seda suurem on võimalus, et politsei uurimine saab olema edukas ning tühine tehing ka tegelikult tühistatakse.

Millist õiguslikku tähendust omavad alternatiivsed elektroonilise allkirjastamise viisid?

E-allkirjade kasutamisel on tehingupooltel oluline selgeks teha, mis vorminõuded tehingule kehtivad ning milline on konkreetne e-allkirja tase ning millistes autentimise protsessides ja tehingutes on vastava e-allkirja kasutamine õiguslikult ja tehniliselt võimalik.  Eestis loetakse  omakäelise allkirjaga võrdseks meile tuntud digiallkirja ja mobiili-ID vahendusel antud allkirju. Samas on kasutusel ka muud allkirja andmise vahendid. Sertifitseerimiskeskus on oma kodulehel viidanud, et Smart-ID-l on kvalifitseeritud sertifikaat, samas puuduvad viited  kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi kohta. Nii kaua, kui vahend ei ole samuti kvalifitseeritud, ei saa rääkida omakäelise allkirjaga võrdsest e-lahendusest.

Selgitamist vajab, et ekraanile joonistatav e-allkiri ei ole kuidagi võrdsustatud omakäelise allkirjaga ja seda ei saa võrdsustada kirjaliku vormiga. Pliiatsiga ekraanile joonistatav allkiri võib olla kohane teatud toimingute tegemisel (saadetiste vastuvõtmisel), kus on vaja isik seostada konkreetse (elektroonilise)dokumendiga, millele ei kohaldu omakäelise allkirjaga võrdset elektroonilise allkirja nõuet. Pooled peavad siiski arvestama, et vajalikuks võib osutuda täiendav tõendamine ehk et ainsa tõendina ei pruugi piisata väljaprinditud või elektroonilise allkirja pildi esitamisest.